30. oktoober 2017

Eesti Ujumisliit peab tunduvalt tõstma dopingainete teadlikkust klubide hulgas

Dopinguteema on hetkel Eesti ujumises vägagi aktuaalne ning hell teema. Viimase nelja aasta jooksul on Eestis keelatud ainetega vahele jäänud kaks ujujat ning kusjuures mõlemad on olnud alaealised. Viimane dopinguskandaal rullus meie ees lahti alles hiljuti. 

Kuigi Ujumisliidu ametnikud ei taha seda tunnistada, siis tegelikult suuremas või väiksemas mahus on Eesti ujumises dopinguprobleem olemas.

Kuidas on Eesti ujumises dopinguprobleem? Kuigi võib väita, et viimase nelja aasta jooksul on keelatud ainetega vahele jäänud vaid kaks ujujat, siis peaks olema see äratuskell kõikidele, kes puutuvad ujumisega võistlustasandil kokku, sest probleem on tõsine. Kui nelja aasta jooksul jääb autojuht purjuspäi sõitmisega kaks korda vahele, kas tal siis on probleem või ei ole? 

Esimene õppetund oli neli aastat tagasi kui Eesti ujumist raputas esimene dopinguskandaal. Paraku sellest ei õpitud mitte midagi ning järgneva nelja aasta jooksul oli keelatud ainete teadlikkuse tõstmine minimaalne. Juba siis oleks pidanud Ujumisliit käivitama dopinguvastase programmi, mis tõstavad keelatud ainete teadlikkust ujujate ja treenerite hulgas. Tõsi, viimase nelja aasta jooksul on korraldatud paar koolitust koondislastele, aga ülejäänud ujujad/treenerid sumpavad pimeduses. Viis koondislast tunnistasid nagu ühest suust Ujumisblogile, et teadlikkus on väga väike ning sellele teemale ei panda piisavalt rõhku.

Ja nüüd uue dopinguskandaali valguses tundub, et suuri muudatusi ilmselt tulemas ei ole. 2. oktoobril saadeti kõikidele Ujumisliidu e-maili nimekirjas olevatele treeneritele nimekiri keelatud ainetest, mis on keelatud 2018. aasta 1. jaanuarist. Õigemini Rahvusvaheline Ujumisliit (FINA) koostas selle nimekirja ning Eesti esindaja saatis selle edasi. Välja on FINA poolt toodud ka suurimad tähelepanekud võrreldes 2017. aastaga. Milles siis probleem? Probleem seisneb selles, et kogu informatsioon on inglise- ja prantsuse keeles ning keerulised ainete nimetused sportlastele või treeneritele midagi ei ütle. Toon näite ühest lõigust: 

S1 Anabolic Agents

• Dihydrotestosterone was renamed to its International Non-proprietary Name (INN) (androstanolone). 

• 1-androsterone (3α-hydroxy-5α-androst-1-ene-17-one) was added in S1.a as an example of exogenous anabolic steroid. 

• LGD-4033 and RAD140 were added as further examples of SARMs. 

Ja see nimekiri läheb sarnaselt veel pikalt edasi. Selgitada või veelgi parem oleks olnud tuua sportlastele ja eelkõige treeneritele näiteid kus kõige sagedasemalt dopingaineid leidub. Millistes käepärastes ravimites jne. Samuti oleks võinud treeneritele selgitada, et Eestisse toodavate ravimite lubatavust spordis saab kontrollida ravimite registri abil. Praegu on olukord selline, et kui treener või sportlane ise nagu Sherlock Holmes ravimite kohta ei uuri, siis muud moodi keelatud ainete kohta tal infot saada ei ole.

Mõistagi peab sportlane olema ise tark ning mitte igasugust jama ravimite näol sisse sööma, kuid nähes kuidas dopinguprobleem hakkab pead tõstma Eesti ujumises, siis on vaja rohkem teha teavitustööd just alaliidul. Kui alaliidu president Karol Kovanen ja tema meeskond jäävad käed rüpes istuma sellel teemal nagu seni on tehtud, siis juhtub varsti taas inetu intsident. Koondislastele tehakse aeg ajalt dopinguseminare, aga see peaks kanduma ka klubidele edasi. Kuna Eestis on ka palju ainult vene keeles kõnelevaid ujujaid, siis peaks ka kogu informatsioon nendeni arusaadavalt jõudma. Palju saavad ära teha ka klubid, kuid üheskoos pingutades on võimalik jõuda suurema auditooriumini ning teadvustada keelatud ainete teadlikkust. On vaja tunnistada probleemi olemust ning astuda arukaid samme selle likvideerimiseks.  

PÜSIGE LAINEL!